Lõpetage ettevõtja mõnitamine!

Eestis on ettevõtjaid suurusjärgus 4% kogu rahvastikust. Ülejäänud kas töötavad nende alluvuses, on riigipalgal, töötud või pensionärid/lapsed – ja ka kõikide nende sissetulek sõltub samuti ettevõtjatest.

Mõtlen seda püha lehma võrdlust täiesti tõsiselt. Püha lehma ei ole mõtet ärritada, kiusata ja mõnitada. See toob kaasa uue raha ja töökohtade kadumise. Mis mõttega ma üritan tegeleda ettevõtlusega, kui ma pean lugema mingeid ähvardusi? Lisaks veel levinud suhtumine nagu nõukogude ajal, et äritegemine on midagi taunimistväärt – ärikas on ju negatiivse väljaga sõna.

Ettepanek nr 1

Kõik Eesti majandust kajastavad ajakirjanikud peavad olema olnud palgaliste töötajatega ettevõtjad. Tahan, et nad kogeksid ise seda tunnet, kui pead maksma töötajatele homme palka, aga firma pangakonto on tühi, sest kliendid ei maksa arveid õigel ajal. Või kui keegi laseb arvega üle, aga sina oled töö teinud ja justkui krediteerid teda. Mis tunne on see, kui osaled hankes, mille võidab vähempakkumine. Ja kui see on veel riigihange. Aga sina tahad maksta kõigile (ka endale) normaalset palka. Riigile ei saa maksta vähem makse põhjendusega, et sa võitsid vähempakkumise. Maksad tuhandeid eurosid maksudeks. Mis sest, et viimane raha läks palkadeks.

Ma usun, et see teeks Eesti äriajakirjandusele ainult head. Äriajakirjandus peab olema põhimõtteliselt ettevõtluse poolt. Aga me ei jõua selleni, kui äri kajastavad inimesed, kes pole ise tundnud, mis tunne on olla ettevõtja kogu oma ilus ja valus.

Ettepanek nr 2

Maksu- ja tolliamet loobub oma PR-nõustajatest või loosunglikust kommunikatsioonist. Saan aru, et ameti eesmärk on üllas ja tuleneb riigi nõudmistest, aga välja on kukkunud, nagu peetakse kampaania korras nõiajahti. Tunne on nagu liiga hilja õue jäänud inimestel mängufilmis "The Purge" – oled kaabakas puhtalt sellepärast, et juhid firmat. Loosungliku kommunikatsiooni üks halb õpikunäide on termin OÜtamine. Kõlab ägedalt ja läks kohe viral'iks, aga ütleb sisuliselt, et OÜ kui selline on taunimistväärt ettevõtlusvorm.

Kui kellegi arust on püha lehm kohatu võrdlus ja tegelikult ei loo Eestile väärtust mitte ettevõtjad, vaid meie riik seisab Arvo Pärdi, Andrus Kivirähki, Vaiko Epliku, Tõnu Õnnepalu, Elmo Nüganeni jt peal, siis ka nemad kõik on ettevõtjad. Üks osa sellest 4% eestimaalastest. Nende töö on kunst. Loovad seda ja esitavad selle eest arveid. Ma ei räägi nende eest, sest ma ei tea, mida nad tunnevad, aga mulle isiklikult ei meeldi äriajakirjanduse ja osalt ka riigi praegu leviv suhtumine ettevõtjatesse.

Ettevõtjate peal see kõik siin seisab – vähemalt nii kaua, kui elame turumajanduses.

Allikas: Facebooki postitus